Usun, et hirm koera kadumise ees, on tabanud kõiki koeraomanikke. Seda hirmu tundsime ka meie. Tegelikult tunneme seda praegugi. Kuigi meie kodul on piiratud aed, siis 100% rahulolu ei ole võimalik saavutada, eriti huskyde puhul.
Rocky oli meie juures olnud paar nädalat. Kuna senimaani olin mina olnud tööst eemal, ei olnud kutsika valvamisega probleeme. Aga hakkas saabuma aeg, kus minul tuli ka tööle naasta. See tähendas, et väike Rocky pidi päevasel ajal üksi jääma.
Turvalisuse huvides, hakkasime otsima talle aedikut, kus ta päeval rahulikult toimetada saaks. Kuhugi tuppa me teda jätta ei soovinud, sest ta oli näidanud üles suurt himu olla õues ja andis sellest häälekalt märku. Leidsime päris hea hinnaga aediku lehelt VidaXL.
Aedik oli mõõtmetelt parajalt suur ja katusega. Tundus ideaalne valik. Kohale tuli kaks väga suurt kasti. Mõlemad kaalusid üle 25 kilo. Aga mis seal ikka, hakkasime siis nädalavahetusel seda aedikut kokku panema. Juhendid olid nagu IKEA omad ning kogu vajalik kraam oli kahe kasti peal laiali.
Suutsime kahe päevaga aediku nii palju kokku panna, et pool sellest oli koos. Ehk siis värav ees ja alumine osa võrku ka ümber. Üle selle osa Rocky tol ajal hüpata ei suutnud ja panime ta sinna sisse, et ta saaks varakult harjuda uue keskkonnaga. Ja siis hakkas möll pihta. Pisike Rocky, vaevu 10 kg kaaluv kutsikahakiatis ei suutnud leppida sellega, et peab nüüd kinni olema. Küll proovis ühelt poolt, küll teiselt poolt. Kuskilt välja ei saanud. Üritas veel võrku läbi närida, aga see ei õnnestunud, kuna piimahambad ei olnud piisavalt tugevad. Niimoodi ta üritas leida väljapääsu umbes 15 minutit, kuni avastas, et sealt kust ta sisse sai, peab kuidagi ka välja saama.
See, kuidas värav toimib, nuputas ta kiiresti välja. Ainuke takistus tema jaoks oli see, et värav oli lukus. Proovis lükata, proovis tõmmata, midagi ei töötanud tema jaoks. Kuni ühel hetkel ta lihtsalt toore jõuga selle värava lahti tõmbas. Lukud ei pidanud sellele vastu. Rocky jooksis aedikust välja, ise veel nii õnnelik nagu oleks suure töö ära teinud.
Eks ta nii ongi, et asja sobivuses ei saa enne kindel olla, kuni oled seda proovinud. Saime aru, et see aedik meie jaoks ei sobi ja kiskusime selle uuesti lahti. Polnud mõtet ju seda monstrumit alles jätta, kui see oma eesmärki ei täida.
Tagastus = õudukas
Kuna antud aedikule kehtis veel 14- päevane tagastus, siis alustasime seda protsessi koheselt. Kes oleks võinud arvata, et see protsess võtab aega rohkem kui 2 nädalat. Kuigi VidaXL tegutseb ka Eestis, siis ühtegi kontorit neil siin ei ole. See muutis tagastuse korralikuks sasipuntraks. Kõigepealt esitasime tagastuse soovi. Sellele vastas keegi Hollandist ja esitas täpsustavaid küsimusi. Kuigi me vastasime neile koheselt läks mööda mitu päeva enne, kui keegi nendele täpsustustele vastas. Seekord kirjutas keegi Leedust. Küsiti üle, kas me soovime kinkekaarti tagastatud kauba väärtuses. No, ei soovi, sest me soovisime oma raha tagasi ja kaubast vabaneda. Läks veel mööda mitu päeva. Siis vastas keegi kolmas, kes andis teada, et kuller tuleb kaubale nädala jooksul järele. Nädal sai läbi, keegi ühendust ei võtnud. Kirjutasime uuesti, et teada saada, millal võiks kullerit oodata, et teaksime oma plaane sättida. Jälle paar päeva oli vaikus. Siis vastati, kellegi uue poolt, et nad ei saanud kullerit saata, kuna DPD süsteemist oli mingisugune uuendus. Aga saadavad kulleri esimesel võimalusel.
Mõni päev peale seda andis DPD teada, et kuller oli saadetud ja võtab kauba peale. Lõpuks. Kogu selle tagastamise eest pidime veel maksma 29,90 ja see arvestati siis tagastatavast summast maha. Mõtlesin küll, et mille eest ma maksan, kui see protsess ei möödunud üldse nii sujuvalt, kui lubatud oli. Aga vähemalt saime ülejäänud raha tagasi ja kola vähemaks.
Siinkohal võiks öelda, et meie oleme jälle targemad. Kui soovime midagi sellist osta, siis pöörame tähelepanu sellele, et kauba väljastajal oleks Eestis ladu/kontor vms. Kogu see protsess tekitas üsna palju stressi ja tõenäoliselt ka mõne närviraku.
Vähemalt Rockyl oli üsna tore vaadata, kuidas kaks “lolli” põrusid tema vabaduse piiramisel. Aga üsna pea sai meile selgeks, et ta on tubli poiss ja üksi kodus olles ta hulkuma ei lähe. Paigaldasime tema jälgimiseks kaamera ja tema päevad möödusid rahulikult ukse ees magades.
